Maailmarekord matkamises

Kaheksakümmend aastat tagasi, 27.juunil 1920, alustas Johannes Maide Tallinnast süstamatka ümber Eesti. Mees oli 27 aastat vana, studeerinud mõned aastad Tartu Ülikoolis meditsiini, osalenud Vabadussõja meredessantides ja seega igati karastunud sell, et üksinda sellist retke alustada. Sõiduvahendiks oli "Kalevi" spordiklubist laenatud presentkattega süst ja varustuseks kõige hädavajalikum: puldanülikond ja müts, spordidressid, kaks paari pesu, käterätt, tualetttarbed, kaustik, pliiatsid, fotoaparaat (12 plaadiga), kaart, nuga, kompass, nöör, tikud, puldankott asjade hoidmiseks. Ei telki, magamiskotti ja isegi päästevest puudus. Väga kasinalt toitu: üks konserv, purk kondenspiima, kilo kuivikuid ja pool kilo võid. See-eest aga Mereväe staabiülema lubakiri, soovitus spordiselts Kalevilt ja ajalehe Vaba Maa erikorrespondendi staatus - kui tänapäevaselt öelda. Kogu reisi jooksul saatis ta postiga reisikirju ajalehele, kus need ka koheselt ilmusid. Matka lõpupoole oli paljudel inimestel tema reisikiri tuttav ja tal polnud suurt vaeva enese tutvustamisega. Aga ajalehes ilmus siiski väike osa reisikirjast ja neliteist aastat hiljem avaldab J. Maide need raamatuna. Raamatu peamine eesmärk oli tutvustada noortele süstamatkamist, Eesti kaunist loodust ja suunata noorust oma tervise ja vaimu karastamise teele. Aga muidugi ei saa jätta enesekiitmise rasket tööd teiste õlule!

Järgnev kokkuvõte on nii Vaba Maa reisikirjast kui raamatust "Süstal ümber Eesti". Veel mõni sõna ajalehest: peale antud reisikirja ilmus seal paralleelselt veel mitu järjejuttu, reklaami, kuulutusi, aga mitte ühtki pilti. Mõned pealkirjad ja väljavõtted ajalehest (VM, nr.150).

Poola - Vene sõda: Enamlased on Mogiljevi ära võtnud.
Mõisaomaniku seadusevastane tegevus: Türsamäe mõisas Virumaal käis revideerimas 22-23. juunil maakorralduse peavalitsuse vanemnõunik, kusjuures selgus, et Türsamäe endine omanik Õis enne mõisa tegelikku ülevõtmist suure osa inventarist omavoliliselt kõrvale on toimetanud.
Töökorraldusest riigiasutustes: Lahti üleliigsetest ametnikkudest; …Soome instruktor Eesti kantselei asjaajamist korraldamas; …ametnikkude palgakõrgendust oodata.

Aga aitab selgitustest. Nimetame edaspidi J. Maidet lihtsalt meie matkaselliks, matkameheks, rännumeheks, Johanneseks, jne. Ja alustame!

27. juuni 1920: pidulik väljasõit Piritalt, kus Kalevi klubikaaslased on Johannese süsta lilledega ehtinud. Esimesed sõidutunnid mööduvad meeldivalt ja laagrisse jääb meie matkasell Aegna saarel. Järgmisel päeval muutub meri tormiseks ja vihane laine peletab mehe Jägala suudmesse tormivarju. Elu on armas ja edasi otsustab Johannes teha haagi sisemaale mööda Jägalat, Soodlat, Valgejõge ja Loobut. Ees ootab palju kärestikke, juga, jõkkevajunud puid ja kõrkjapadrikud. Västriku talu juures toimetatakse süst suvisel südaööl saaniga üle Koitjärve Suursoo Valgejõele. Nõmmeveski astangult toimetatakse süst veelkord maad mööda Loobu jõele. Kogu galeeriorjus kestis 30. juunist kuni 9. juulini. Edasine merereis kulgeb viperusteta ja peagi on merehulgus Käsmu rannas. Käsmust antakse talle ka korkvest, mida edaspidi hoiab süsta kokpitis. Erilist vaheldust pakub piirivalve, kes rannalt ka püssi paugutab, kuid alati mööduvad sellised sekeldused õnnelikult. Selgub, et väga paljud tema relvavennad Vabadussõjast on jäänud tööle piirivalvesse ja seega on kohtumisrõõm peale püssipaugutamisi suur! Aga laseme autoril ise öelda - Vaatlen ja mäletan kohti, mis tuttavad alles läinud aasta dessandist, siin avati äkki udus küljepealt kuulipildujate tuli meie ahelikele, seal sai kapten Paulus haavata, seal tsemendiahjus püüdsime jälle redusse pugenud enamlase komissari kinni…

Vaheldusrikas merereis viib meie rännumehe 16. juuliks Narva-Jõesuusse, kus jõuab lõpule esimene matkaetapp ja võib nautida kuulsa suvituspaiga mõnusid. Aga laseme autoril sekkuda - Kord kihas siin elu suurejooneliselt, tänu siia koondunud Peterburi aristokraatiale, kes ei viitsinud või ajapuudusel ei saanud reisida välismaa kuurortidesse. Nüüd on endisest rikkusest ainult vari järele jäänud, suur osa maju on lõhutud - asus ju Jõesuu alles poole aasta eest sõjaliinil.

Edasi viib matkatee Narva kaudu mööda Narva jõge Peipsile. Aga siin kisub ilm jällegi tormiseks, järsk Peipsi laine kimbutab reisimeest ja sunnib teda Vasknarvas paremat ilma passima. 22.juuli hommikul torm veidi vaibub ja saab edasi aerutada. Kokkuvõttes on kogu Peipsi üks suur seiklus: küll ründab meie vaprat matkajat tormiil, mis süsta vett täis kühveldab; siis tuleb lõdisedes veeta vihmane öö kummulipööratud süsta all; küll peavad valvsad piirivalvurid teda Venemaalt "kargajaks". Tammispää kordonis läheb jälle lausa tulistamiseks, sellisel viisil sunnivad piirivalvurid rännumeest kaldale sõudma. Viimaks, 26. juulil, on vintsutatud reisimees Emajõe suudmes Praagal. Tallinnast on tuldud 493 km. Aga laseme autoril ise öelda: Praaga on väike sadamakülake, kus elavad ainult mõned kalurid, venelased ja piirivalve. Paremal jõekaldal on väike puusild, kus laevad, lodjad ja paadid seisavad, kuna pahemale kaldale on koondunud elumajad, mida ümbritseb vaiade rida kaitseks üleujutuste ja lainete uhtumise vastu, mis siin kevaditi alaliseks nähtuseks. Hoovi asemel on näha ümber maja käiv laudtee, mis tihti ulatub jõe kaldani. Ja kuna laudtee asub vaiadel, siis paistab Praaga eemalt vaadatuna eht vaiküla olevat.

Aga üha edasi mööda Emajõge rügab meie matkamees ja 26 juuli õhtul ongi ta Tartus. Päevane saavutus 39 km, kokku Tallinnast 532 km.

Mida siis öeldakse Tartu kohta. Esmalt Vaba Maa reisikiri: Selles jumalikus linnas veetsin kaks päeva, 27 ja 28. juuli, mille jooksul olin kätepeal kannetav ja hellitet. Ah, minu roomlase keha ei oleks jõudnud kanda rohkem niisuguseid päevi.

Edasi aga neliteist aastat hilisem tekst: Selles jumalikus linnas veetsin ülalnimetatud kaks päeva, mille jooksul olin kätel kannetav, kutsutud, hellitud, meelitatud ja võrgutatud… Ah, minu roomlase keha poleks enam rohkem jõudnud kannatada selliseid päevi.

Palju ruumi on rännumees pühendanud rannas päevitamisele ja oma sportliku keha võrdlemisele vahemeremaade iluideaalidega. Näib, et autor oli haaratud Marie Underi luulest, kelle sonetid olid Tartu tudengkonnas ääretult populaarsed.

PÄIKSEVANN

Kuis kõliseb ja kohab põllulaine,
Ta kaldal lokkab kõrge rammus hein
Kui lilletikandustest läikiv sein -
Siin alasti ma laman päikest ihkav naine.

Ah, linnast tulles, väsind , verevaene,
Kõik keha päikest joob; kui kuldne vein
Ta soontes tuksub: hingest lahkub lein
Ja joovastusele mul andub süda kaine.

Näe, mesilased sumisedes tooma
On tulnud õitelt lõhnavatelt mett,
Mind imetlevad nagu imelooma.


Ja liblikad mul suudlemas on kätt,
Ning viljapääkeste blond käharuse alt
Mind rukkilille sinisilmad vaatvad ihkavalt.

/M. Under, SONETID, 1917/
Maide-kaas.jpg (8312 bytes)Raamatu esikaas

Edasi läheb süstamatk Emajõge mööda Võrtsjärve suunas. Kuid näib, et Tänassilma jõgi, kuhu meie rännumees oma süsta nina peale Võrtsjärve pöörab, kujuneb teiseks Soodlaks oma läbipääsmatute kõrkjapadrikutega. Võrdleme veelkord Vaba Maa ja hilisemas raamatus toodud tekste.

Vaba Maa: Tee läheb aga ilusatest ja rikastest kohtadest läbi. Taluõuedel röhitsevad seadz ja kirevad kikkad. Kollendavate viljapõlde ja ilusate aasade keskel aga rohkearvulise karja kellakõlin - tõepoolest, oleks minagi niisuguse varanduse omanik - hakkaksin rohkem maaliidu poole vaatama. Kuid siiski, miks asub rahutus ja kurbustunne rinda, nähes niisuguseid tardunud peremehi, nende lodevaid ja pillavaid poegi…

Ja hilisem tekst: Tee läheb aga ilusatest ja rikastest kohtadest läbi. Taluõuedel röhitsevad sead ja kirevad kikkad, kriiskavad anedeparved; kollendavate viljapõldude ja aasade keskel aga rohkearvulise karja kellade muusika - niisugune on siinse põllumajandusliku elu kogumulje.

Üha edasi viib rännutee, juba Tusti ja Uusna mõisate juures on Tänassilma pigem ojake kui jõgi ja Vanavõidu mõisa juures on Tänassilma tegelik läte. Edasi on lihtsalt kraav. Nüüd muretseb matkamees Viljandist, Kelmikülast, hobusemehe, kes süsta ja muu napi varanduse vankriga Viljandi järve äärde toimetab.

Viljandis kulub paar päeva puhkuseks ja siis algab lõpuks süstamatk pärivoolu! Esmalt Raudna jõgi, siis Halliste. Ööbimispaigaks on Kuusekääre metsavahitalu, mille peremees on tõeline ümbruses laiuvate rabade ja soode elanik. Edasi kimbutavad meie reisimeest rida veskitamme: Viidika, Tohvi, Suura jne.

Ees ootab Pärnu. Jälle merele: mööduvad tuntud paigad: Saulepi, Lindi, Matsa, Koti ja Liu. Siin vajab süst esimest remonti - üle madalate "kiviaedade" lohistamisel on kiilsoni juures puldan kulunud ja vesi tungib süsta. Liu rannas taipavad randlased kohemaid, milles viga. Peagi on lõkkel valminud vaigust, tõrvast, kamifoolist ja kottermanni salasõnadest sobiv segu, millega paadi põhi saab tihendatud. Kõik see sünnib nalja ja naeru saatel nii, et reisimehe muremõtted hajuvad. Öömajale jääb meie matkamees Laoküla juure, kuhu on kogunenud koloriitne seltskond kihnlasi, kes ootavad sobivat ilma saarele sõiduks. Ja, jaa… ka kihnlaste seas on ilusaid mustasilmseid neide!

Aga ees ootavad Virtsu, Rohuküla, Haapsalu. Läänemeri näitab oma karmimat palet uuesti Spithami juures. Lainetus on võimas ja väike süst kaob sootuks nende möllus. Kuid nüüd on meie matkasell kogenud mitmeid torme ja ka selle katsumuse läbib ta edukalt. Edasi tulevad Pakri saared ja Kurkse väin…

Kahekümnendal augustil leiame süsta Türisalu kollakasvalge paeseina lähedal. Siin on päevateekonnaks 42km ja Tallinnast 1018 km. Suurupis tabab matkajat tugev torm ja tuleb kogu päev (21. aug.) rannas oodata tormi vaibumist. Päevateekond seega null, aga 22. august oli planeeritud Pirital matka pidulikuks lõpetamiseks… Parajas tormis asub meie julge matkaja uuesti Tallinna poole teele. Nii Kakumäe kui Paljassaare tipus tuleb randuda ja vesilastis süsta tühjendada. Kuid torm saab siiski oma. Üks laine paiskab süsta kivile ja avarii ongi käes. Kuna süsta kummuliminek pole esimene sedasorti juhtum siis õnnestub meie reisimehel haarata süsta ninanöör hammaste vahele ja kaldale ujuda. Õnneks on kaldal majake, kus ootab lahke ja abivalmis pererahvas.

23. august on matka viimane päev. Pidulik saabumine Piritale.

Kokku läbib Johannes Maide 58 päevaga, millest 20 olid puhkepäevad, 1046 km. See oli tollel ajal maailmarekordilise pikkusega süstamatk.

24.mai 2000.a
Peeter Pungar

Ps. Suur tänu Kaljo - Mihkel Johannesele, EML ajalookomisjoni esimehele, kes meenutas mulle seda juubelihõngulist süstamatka ja koostas ka lühiülevaate J. Maide elust.

Johannes Voldemar Maide sündis 24. IV 1893. a. Tartus tisleri pojana. Lõpetas 1915.a. Kuressaare Gümnaasiumi, õppis aastatel 1915-1917 ja 1920-1923 Tartu Ülikoolis meditsiini ja maateadust. 1918.a. novembris astus kaitseväeteenistusse velskrina suurtükilaeval "Lembitu", võttis osa Loksa, Kunda, Utria, Heinaste ja Riia dessantoperatsioonidest, II liigi 3. järgu Vabadusristi kavaler. Töötanud Haapsalus kooliõpetaja ja Põllutööministeeriumis ametnikuna.
1920.a. sooritas üksi teadaolevalt oma aja maailma pikima süstamatka ümber Eesti (27. juuni-23. august, 1046 km, matka algus ja lõpp Pirital), matkamuljed vormis raamatusse "Süstal ümber Eesti" (autori kirjastus, Tallinn, 1934). Oli Eesti Turistide Ühingu liige, 1934 valiti ühingu juhatuse liikmeks ja kirjatoimetajaks ning Turismi Keskkorralduse liikmeks. Kuulus spordiühingusse Kalev.
Hukkus Eestist põgenemisel laevaga Maero 22. septembril 1944 Läänemeres.

B:

"Album Academicum", II k., TRÜ, 1994, lk.103
"Eesti esimene ümbermaailmapurjetaja Ahto Valter", koost. Anto Juske, Tallinn-Käsmu, 2000, OÜ Infotrükk
"Eesti Vabadussõja kavalerid", Tallinn,1935
ERA, f.14, n.3, s.1990
J. V. Maide "Süstal ümber Eesti", autori kirjastus, Tallinn, 1934
V. Silla "Rändur Eestis", Tallinn, 1924

Kaljo-Mihkel Johannes