Matkaga seonduva piirkonna ajaloost

Sarnaselt keskajaga on tänapäevased palverändurid praegugi eri Euroopa paikadest pidevalt teel paavst Aleksander III poolt pühaks linnaks kuulutatud Santiagosse. Santiago de Compostela on legendaarse keskaegse palverännakutee lõpp-punkt, mille unikaalsust kinnitab UNESCO maailmapärandite nimekirja kandmine. Pea igas Lääne-Euroopa riigis on palverändurite ühingud, kelle liikmed on ette võtnud linna maetud apostel Jaakobuse teekonna ning Santiago de Compostelasse rännanud. 2003. aastal saabus linna jala või jalgrattaga 74 000 palverändurit, 1999. aastal 154 000 inimest. 70 % palverändajatest kõnnib jala, 30% saabub rattaga. Enamik palveränduritest (70%) on mehed. Palveränduritest suurem osa on hispaanlased, ülejäänute seas domineerivad sakslased ja prantslased.

Allpool on kirjeldatud Prantsuse teed, mida kutsutakse ka Püha Jaakobuse või ka Napoleoni teeks. Rännak algab Prantsusmaal asuvast Saint-Jean-Pied-de-Port’st, kuid juba esimesel päeval ületatakse Prantsusmaa-Hispaania piir ning tee jätkub Hispaania pinnal. Hispaanias alustatakse teekonda sageli Roncesvalles kloostri juurest, mis on ühe päeva teekonna kaugusel Saint-Jean-Pied-de-Port`st. Matka pikkuseks on 775 km (Roncesvallesist alustades umbes 750 km) ning lõpuks jõutakse Santiago de Compostelasse. Paljud teevad sealt edasi matka 89 km kaugusel Atlandi ookeani ääres asuva linnakeseni, mille nimi on Fisterra (Finis Terrae – maailma lõpp). See paik oli kogu teadaoleva maismaa lõpuks antiikajast kuni Kolumbuseni.

Nimi Santiago tuleneb apostel Jaakobuse nimest, kes rändas Jumala Sõna kuulutamise eesmärgil sellesse kaugesse Loode-Hispaania osasse.

Pärast Palestiinasse naasmist aastal 44. lasi kuningas Herodes Agrippa ta vangi võtta ning Jaakobus piinati surnuks. Kuningas keelas ta matmise küll ära, kuid ööpimeduses varastasid Jaakobuse jüngrid surnukeha ja viisid selle marmorsarkofaagis väikesele laevale. Merehoovus juhtis laeva Hispaania rannikule Rooma provintsi pealinna. Siin maeti apostli keha salajasse kohta keset metsa.

Sajandeid hiljem, 813. aastal, käis erak Pelayo metsas ringi kui järsku nägi ühe koha peal heledat valgust. Selle valguse pärast hakati seda paika kutsuma ladina keeles “Campus Stellae” (tähe tasandik), millest hiljem kujunes nimi Compostela.

Piiskop Teodomiro, kuuldes sellest juhtumist, algatas juurdluse, mille tulemusena leiti apostli haud üles. Kuningas Alphonse II kuulutas apostel Jaakobuse oma valduste kaitsepühakuks ja lasi haua kohale kabeli ehitada. Räägitakse, et pärast seda tegi kaitsepühak mitu imet, ning uskumuste kohaselt võitles ta isegi kuningas Ramiro I kõrval otsustavas lahingus mauride vastu.

Üha enam palverändureid hakkas rändama Santiagosse ja algsest kabelist sai peagi katedraal uuele asulale, Santiago de Compostelale.

12. ja 13. sajanditel oli linn oma võimu tipul ning paavst Aleksander III kuulutas selle pühaks linnaks, nagu seda olid Rooma ja Jeruusalem. Paavst Calixtus II kuulutas, et palverändurid, kes rändavad Santiagosse Pühal Aastal, saavad puhtaks kõigist oma patukaristustest. Püha Aastat (El Año Santo) tähistatakse igal aastal, mil apostel Jaakobuse päev (25. juuli) langeb pühapäevale. Järgmine püha aasta on 2010.

Praeguse seisuga ei ole Vatikan siiani kindel, kas Santiago de Compostelas asuvad säilmed on tõepoolest apostel Jaakobuse omad. Sellegipoolest soovitab Vatikan palverännakut Santiagosse muude hüvede pärast, mis sellega kaasas käivad.

Nüüdseks on Santiago teekonna kirjalik kirjeldus juba üle 900 aasta olemas olnud. Palverändur, kes kutsus end nimega paavst Calixtus II (praegu tuntakse teda rohkem kui Amier Picaud’), kirjeldas seda teed oma teoses Liber peregrinationis ehk “Keskaja palveränduri teejuht”. Tema pani kirja vaid ühe tee, kuid sajanditega on neidki juurde tekkinud. Üldiselt on teed väga hästi märgistatud, nii et eksimise võimalus on pea olematu.