Käitumisest looduses (igaüheõigus)

Eesti loodus on meie kõigi rahvuslik ühisvara, millest on õigus osa saada igaühel. Samas asetab see nii matkajale, puhkajale kui ka maaomanikule ja maavaldajale kohustuse hoida loodust inimväärsena, puhtana ja kaunina. Põhjamaiselt hapra looduse koormustaluvus pole suur, seepärast tuleb kaitsta tema elustikku ja häirimatust, nii säilib ta ka meie järglastele.

Kõiki õigusi ja kohustusi, mis inimest seob loodusega, nimetatakse kokkuvõtvalt igaüheõiguseks. Tegu on eetiliste tõekspidamistega, mis tuginevad nii seadustele kui tavadele ja mida on austanud juba meie esiisad.

Looduses liikumine

• Eestis on lubatud kõikjal loodus- ja kultuurmaastikul, sõltumata maa omandivormist, liikuda jalgsi, jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa.

• Eramaal võib liikuda päikesetõusust kuni loojanguni, kui sellega ei tekitata kahju maaomanikule või muule maavaldajale. Kui eramaa on tarastatud või liikumist keelava tähistusega, siis on vajalik selle läbimiseks omaniku luba. Ainult karjamaa tarastamiseks ehitatud lihtsat karjaaeda ja varisenud aeda piirdeks ei loeta.

• Maaomanikud või muud maavaldajad ei või keelata kaaskodanike liikumist avalikel ja avalikuks kasutamiseks määratud maadel, teedel ja veekogudel, samuti jääl ning kallasrajal. Talvel võib jääl liikumist keelata või reguleerida Päästeamet.

• Igaühe liikumine ei ole siiski lubatud külvil, orasel, viljas, istandikus ja mesilas, samuti kohas, kus sellega võidakse tekitada omanikule kahju, kuigi alal puudub piire või keelav tähis. Suvel tuleb põldude vahel liikuda piki põllupeenart või mööda kuivenduskraavi kallast.

• Kõikidel avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel on igaühele kasutamiseks avatud kuni 4 m laiused kallasrajad. Laevatatavatel veekogudel on see 10 m. Suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, võib kasutada 2 m laiust kaldariba. Omanik ei tohi seda sulgeda isegi siis, kui eramaa on tarastatud või liikumiskeeluga tähistatud. Kallasradadel paiknevatel karja- ja muudel aedadel peavad olema väravad.

• Avalikus kasutuses ei ole ühe maaomaniku maal tervikuna paiknev umbjärv või mitme maaomaniku maadel paiknevad viiest hektarist väiksemad järved, samuti ojad ja magistraalkraavid, mille vesikonna suurus on alla 25 m2. Sellistel veekogudel ei ole igaühele avatud kallasrada ja ka veekogul liikumiseks on vaja maaomaniku või muu maavaldaja luba.

• Kallasrada ei ole ka joogiveeallikana kaitstaval, kalakasvatusel või teisel erikasutuses oleval veekogul.

Avalikus kasutuses olevate veekogude nimistu kinnitas Vabariigi Valitsus 1996. aastal.

• Liikumine kohalike elanike õue-aiamaal ei ole kodurahu tagamise nimel lubatud isegi siis, kui see on tähistamata. Kohalikuks elanikuks loetakse ka suvekodu elanik. Kui hajaküla maakodu on avalikust teest kaugemal kui 200 m, tuleb sellest mööduda võimaluse korral vähemalt 150 m kauguselt.

• Metsad võib kohalik omavalitsus põua ajal liikumiseks ajutiselt sulgeda, sellest teatatakse massiteabevahendite kaudu.

• Tuleohutuse tagamiseks võib niisuguse kitsenduse seada ka metsaomanik, selgitades sulgemise keeldu vastavatel tähistel.

• Mootorpaadiga võib sõita avalikul või avalikuks kasutuseks määratud veekogul, kuid alla 100 ha suurusel järvel loetakse seda kohatuks. Tava ei puuduta valve- ja päästeteenistuse mootorpaate.

• Paadisõitjad peavad vältima sissesõitu kalakoelmusse või veelindude hulgalise pesitsemise paikadesse kudemis- ja pesitsusperioodil. Sellised kohad tuleb looduses tähistada ja neist tuleb teada anda infoallikates. Paadiga ei tohi ületada vette asetatud ja tähistatud kalapüüniseid, sellega kahjustatakse omandit.

• Loodusmaastikel liikudes tuleb vältida loomade ning lindude, eriti kaitsealuste liikide häirimist nende pesitsusperioodil, elu- ja sigimispaigas ning rännuteedel.

• Kultuurmaastikel liikudes tuleb enda järel sulgeda karjaväravad, seda ka talvel.

• Looduskaitsealadel ja kaitsejõudude maadel liikumiseks võib kehtida erikord. Liikumine võib olla suletud kaitsejõudude polügoonidel õppuste ajal, millest teavitatakse kaaskodanikke tähistega looduses.

Igaüheõigus ei puuduta spordi- ja muude massiürituste korraldamist maastikul. Nende organiseerimiseks tuleb taotleda maaomanike või muude maavaldajate, vajadusel ka kohaliku omavalitsuse nõusolekut.

Asjaõigusseadus. 1993.
§ 159, lg. 2. Avaliku veekogu kasutamisest, lg. 3 Avalikuks kasutamiseks määratud veekogude kasutamisest.
§ 161, lg. 1. Kallasraja kohustuslikkusest; lg.2. Õigusest kasutada igaühel; lg. 2 Kallasrajal liikumise kitsendamise lubamatusest; lg. 3. Liikumiskeelu lubamatusest kallasrajal.

Metsaseadus. 1998.
§ 9, lg. 2. Omaniku õigus kasutuskitsendustest.
§14, lg. 1. Metsas viibimise õigusest.
§ 32, lg.1.1.p. Metsa kasutamise kitsendustest.
§ 32, lg. 4. Metsa kasutamine riigikaitseks.

Veeseadus. 1994, 1996, 1998.
§ 6, lg. 2. Veekogu avalikust kasutamisest.
§ 7, lg. 2. Avalikust kasutamisest väljaarvatud veekogudest.
§ 8. Vee erikasutus.
§ 10. Kallasrada.
§ 23, lg. 1. Vee-elustiku kaitsest.

Päästeameti põhiseadus. 1994, p. 4-15.

Haldusõigusrikkumiste seadustik. 1992.
§ 144. Isiku rahu rikkumine.

Kaitstavate loodusobjektide seadus. 1994, 1998.
§ 10, lg. 3. Kasutamiskitsendustest kaitseeeskirjaga.
§ 12, lg. 1. ja 2. Keelatud tegevused looduskaitsealadel.
§ 21, lg. 2. I kategooria liikide kaitsest.
§ 22, lg. 2. Ja 3. II kategooria liikide kaitsest.
§ 23, lg. 2. Ja 3. III kategooria liikide kaitsest.

Looduses viibimine

• Lühiajaline viibimine maastikel puhkamiseks, päevitamiseks, suplemiseks, loodusandide korjamiseks, kalastamiseks, paadi ankurdamiseks või randumiseks on lubatud samades kohtades ning samadel tingimustel kui maastikel liikuminegi. Pikemaks ajaks peatumiseks, telkimiseks ja tuletegemiseks on vaja maaomaniku või muu maavaldaja luba. Riigimetsas viibimiseks annab loa kohalik metsavalevetöötaja. Kui kasutatakse tähistatud ja ettevalmistatud telkimis- ja lõkkekohti, pole luba vajalik.
  

• Lõket ei tohi teha turbapinnasele, kus see võib tekitada põlengu, ega ka rannaliivale, mida kasutatakse supelrannana. Tuld ei tohiks teha maakividele, sest need võivad hakata hiljem lagunema. Loata võib tuld teha matkapliidil, kus tuli asub maast kõrgemal.

• Lõkkematerjaliks võib korjata metsa alt risu. Kuivanud puud võib langetada ainult maaomaniku loal. Lõke peab olema ohutu ning lahkumisel tuleb veenduda, et tuli on summutatud ja söed lõplikult kustunud.

• Koht nii lühiajaliseks peatumiseks kui telkimiseks tuleb valida selline, et oleks tagatud kohalike elanike rahu. Tuleb arvestada sedagi, et häiritud õuekoerad võivad üles äratada kogu küla. Sobimatu on telkida niitmata heinamaal, sest heina tallamine tekitab omanikule kahju.

Metsaseadus. 1998.
§ 32. Lg. 1. p. 1. Metsa avalikust kasutamisest;
lg. 1. p. 2. Viibimisloa kohustuslikkusest telkimisel.

Veeseadus. 1994, 1996, 1998.
§ 6, lg. 2. Veekogu avalikust kasutamisest.

Teed ja jalgrajad

• Avalik tee, sealhulgas riigimetsa rajatud siht on kõigile kasutamiseks. Jälgida tuleb liiklusmärke ja täita liikluseeskirju. Talvel on kõigil lubatud kasutada tavakohaseid taliteid ja jalgteid ning ületada põlde, seejuures ei tohi häirida kohalikke elanikke müraga.

• Maaomanik võib märgi ja tähisega keelata sõitmist erateel, mis ei ole avalikus kasutuses. Maaomaniku kodu läheduses parkimiseks tuleb ka tähistatud keelu puudumisel küsida temalt luba.

• Avalikul või avalikuks kasutamiseks määratud veekogu veeteed on liikluseks avatud kõigile. Igaüheõigus ei anna luba sildumiseks ja paadi sidumiseks eraomaniku paadisillale. Randumine kaldal ja pääs kallasrajale on lubatud kõigile.

• Igaüheõigus ei anna ka luba liikuda väljaspool avalikke teid mootorsõidukitega, välja arvatud talvel lumesaaniga. Kauaaegsete tavade kohaselt kujunenud jalgrajad on vabaks kasutamiseks kõigile jalgsi, jalgrattal, suuskadel või ratsa. Selliseid teeradu ei tohi maaomanik või maavaldaja sulgeda. Tõkestamiskeeld kehtib ka veeteedel. Kui avalikule või avalikuks kasutamiseks määratud veekogule siiski ehitatakse pais, siis peab selle omanik kindlustama võimaluse selle ületamiseks sobivas kohas. Sillad ja purded väikejõgedel peavad võimaldama normaalse veeseisu ajal nende alt paatidega läbipääsu. Avaliku või avalikuks kasutamiseks määratud veekogu omanikul või muul valdajal lasub kohustus hooldada veekogu, koristada vettelangenud puid, tagamaks jõe kallaste kindluse ja jõe kasutamise veeteena.

• Suusaradadel liikujad peavad arvestama karjamaa- ja muu tarastusega, mida ei tohi kahjustada.

• Maaomanikud või muud maavaldajad peavad kõigile võimaldama juurdepääsu jalgsi nende maadel asuvatele muinsuskaitse- ja loodusobjektidele, samuti supluskohtadele, purretele tavakohastel jalgradadel, jalgsi läbitavatele koolmetele ning joogikõlbliku veega looduslikele joogiveeallikatele. Omaniku õueaiamaal paikneva objekti külastamiseke on siiski loa küsimine vajalik.

• Õppe-, orienteerumis- ja muude püsiradade rajamiseks ja tähistamiseks tuleb alati saavutada kokkulepe maaomaniku või muu maavaldajaga. Sellistel tähistatud radadel on kõigil õigus liikuda.

Asjaõigusseadus. 1993.
§ 155, lg. 1. Avaliku tee kasutamisest.
§ 157, lg. 1. Taliteede kasutamisest.

Veeseadus. 1994, 1996, 1998.
§ 17, lg. 2. Veekogu tõkestamise keelust.
§ 18, lg. 1. Üldkasutatavatest veeteedest.
§ 27, lg. 1. Veekogu jääkatte kaitsest.
§ 160, lg. 2. Veekogu tõkestamise keelust.

Külastusmaks

• Looduses viibimine ja liikumine on kõigile tasuta, kuid külastusmaksu võidakse siiski kehtestada kohtades, kus on tehtud kulutusi loodusandide saagikuse tõstmiseks, muinsus- või looduskaitseobjekti säilitamiseks, sellele paremaks juurdepääsuks või ümbruse esteetilise väärtuse tõstmiseks. Tasuline võib olla ka kinnise supelranna kasutamine, kuid seal peab kallasrada olema määratud laiuses avatud kõigile.

Asjaõigusseadus. 1993
§ 27, lg. 2. Ja 3. Kulutustest asja säilitamisele ja parandamisele.
§ 161, lg. 2. Läbimiskeelu lubamatusest kallasrajal.

Metsaseadus. 1998.
§ 32, lg. 2. Omaniku õigus tasu kehtestamisele.

Loodusandide korjamine

• Metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaitse all, on lubatud korjata kõigil, kõikjal ja alati eeldusel, et korjamiskohas on viibimine lubatud. Eramaal ja -metsas, kui need on piiratud ja tähistatud, on loodusandide korjamiseks vajalik maaomaniku või muu maavaldaja luba. Eramaa omanikul või muul maavaldajal on õigus keelata oma maal loodusandide korjamist siis, kui sellega tekitatakse talle ülemäärast kahju või rikutakse vägivaldselt tema kodurahu.

• Tehnilise toorme, nagu pajukoor, korvivitsad, männikasvud, vaik jms. kogumine igaüheõiguse alla ei kuulu. Murda elusaid puid ja põõsaid, koorida tüvesid ja langetada kuivanud puid võib ainult omaniku loal.

• Igaüks võib vett võtta looduslikest veeallikatest nii joogiks, pesemiseks kui olmevajadusteks, samuti varuda kõikjalt jääd. Talukaevust vee võtmiseks on vajalik omaniku luba.

Asjaõigusseadus. 1993.
§ 40, lg. 1. Kaitsest omavoli vastu.
§ 115. Loodusvilja omandamine.
§ 167, lg. 1. Avaliku metsa kasutamisest; lg. 3. Ülemäärase kahju tekitamisest.
§ 190, lg. 1. Veevõtuõigusest ja õigusest juurdepääsule.

Metsaseadus. 1998.
§ 24, lg. 1. Metsa kasutamise kitsendustest.
§ 32, lg. 1. p. 1. Metsas viibimise õigus, loodusandide korjamise õigus.
§ 167, lg. 2. Korjamisloa kohustuslikkusest.

Veeseadus. 1994, 1996, 1998.
§ 7, lg. 1. Veevõtust avalikust veekogust.

Kalastamine ja jaht

• Igaühel on õigus avalikul või avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, sealhulgas mitme maaomaniku või muu maavaldaja vooluveekogul kalastada ühe lihtkäsiõngega kellelegi tasu maksmata. Muul eraveekogul võib kalastada ainult veekogu omaniku loal. Teiste kalapüügivahenditega on kalastamine lubatud vaid kalastajakaardiga ning seadusega sätestatud korras.

• Jahipidamine on Eestis korraldatud seadusega, see ei kuulu igaüheõiguse alla.

• Koeraga võib looduses liikuda vaid teda rihmas pidades, välja arvatud jahi ajal.

• Maastikul liikuja peab vältima metsloomade ja lindude häirimist, seda eriti nende sigimis- ja pesitsuspaikades. Ka ei ole lubatud veekogudel sõita kalade kudemis- ja lindude hulgalise pesitsemise paikadesse.

Kalapüügiseadus. 1995.
§ 6, lg. 1. Kalapüügist ühe käsiõngega.

Asjaõigusseadus. 1993.
§ 162, lg. 1. Kalapüügiõigusest erinevatel veekogudel; lg. 3. Kalapüügist veekogu omaniku loal.
§ 168, lg. 1. ja 2. Jahipidamise korrast.

Metsaseadus. 1998.
§ 32, lg. 1. p. 3. Koeraga metsas viibimisest.

Veeseadus. 1994, 1996, 1998.
§ 18, lg. 2. Vee-elustiku kahjustamise keelust veetee kasutamisel.

Jahikorralduse seadus. 1994.
§ 3. Jahiõigus.
§ 19, lg. 1. Jahipidamisest; lg. 2. Koeraga viibimisest jahimaadel.

Looduse risustamine

• Looduses viibides ja seal liikudes ei tohi teda risustada. Bensiin ja õlid kuuluvad ohtlike jäätmete hulka ning need tuleb alati loodusest lahkudes kaasa võtta.

Jäätmeseadus. 1998.
§ 25, lg. 1. Ohtlike jäätmete liigitamine.
§ 49, lg. 1. Jäätmete paigutamisest loodusesse.

Veeseadus. 1994, 1996, 1998.
§ 23, lg. 1. Vee reostamise keelust.
§ 27, lg. 1. Jää reostamise keelust.

Igaühe vastutus

• Kui inimene tekitab oma tegevusega looduses tahtmatult või tahtlikult kahju looduskaitseobjektidele või kaitstavatele liikidele, kivististele ja mineraalidele, samuti maaomanikele või muudele maavaldajatele või rikub nende seaduslikke õigusi, tuleb tal kahju (põlengud, vilja ja heina tallamine, reostamine jms.) HÜVITADA. Hea on, kui hüvitatakse vabatahtlikult ja südametunnistuse järgi. Vastasel juhul on kahjukannatajal õigus hüvitus süüdlaselt sisse nõuda seaduses kehtestatud korras.

• Looduse, samuti maaomaniku või muu maavaldaja kodurahu ning omandi rikkumine võib tuua kaasa haldus- ja kriminaalvastutuse.

Kaitstavate loodusobjektide seadus. 1994, 1998.
§ 29. Vastutus seaduse rikkumise eest.

Metsaseadus. 1998.
§ 27, lg. 2. p. 5. Metsa kasutamine kõrvalsaaduste varumiseks.
§ 56, lg. 1. Vastutus metsaõigusnormide rikkumise eest.

Haldusõigusrikkumiste seadustik. 1992.

Kriminaalkoodeks. 1992.

Kust saab infot?

• Esmasteks teabeallikateks on lubade andjad, s.o maaomanikud ja muud maavaldajad. Riigimetsas on selleks lähim metsnik, samuti metskond.

• Vallavalitsuses on vallavanema ja vallasekretäri kõrval kõige teadjamaks omavalitsusametnikuks valla maakorraldaja. Maakonna tasandil saab igaüheõiguse kohta asjakohast informatsiooni maavalitsuse keskkonnaosakonnast, maakorraldajalt ja maakonna metsaametilt, kes teavitavad üldsust kõigile kättesaadavate infokanalite kaudu ka kõikidest seadusjärgsetest ajutistest või alalistest igaüheõigust ahistavatest kitsendustest.

Lühikokkuvõte

Looduses võib:

• liikuda jalgsi, jalgrattaga, suuskade, paadiga ja ratsa kõikjal, kus see ei ole seadusega või seaduse alusel keelatud;
• viibida kõikjal, kus on lubatud liikuminegi;
• korjata metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaitse all;
• kalastada ühe lihtkäsiõngega avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel.
  

Ei või:

• liikuda kohalike elanike koduõuedel, istandikes, mesilates, külvidel, viljas ja mujal põllumajandusmaal, kus sellega tekitatakse omanikule kahju;
• süüdata lõket ja telkida maaomaniku või maavaldaja loata;
• pidada jahti ja kalastada ilma vastavate lubadeta, välja arvatud lihtkäsiõngega;
• vigastada puid ja põõsaid;
• häirida kohalike elanike kodurahu;
• kahjustada metsloomade ja lindude elupaiku ja pesi, korjata nende mune, tuua neid kaasa koju ning tekitada neile muul viisil kahju;
• kahjustada looduskaitseobjekte ja kaitstavaid liike;
• kasutada mootorsõidukeid seal, kus see on keelatud;
• saastada loodust.
  

Igaüheõigus kehtib ka kõigi Eestis seaduslikul alusel viibivate välismaalaste ja muude isikute kohta.

Märkmeid mitmelt maalt

• Igaüheõigus on levinud üle kogu maailma, va. anglo-ameerika kultuuriga maades [nt USA, Kanada (mitte nii rangelt), Uus Meremaal, Austraalias, Suurbritannias (mõningate erinevustega eri osades), Teravmägedes!]. Igaüheõigus ei ole Eesti või Skandinaavia maade eripära.
• Taanis kehtib samuti kallasrada, nagu Eestis. Kallasrada pole aga Norras, Rootsis ega Soomes. Neis maades lubab veepiirini kulgev omandipiir sulgeda kalda-ala liikumiseks.
• Norras on liikumine metsas vaba igaühele, kuid sageli on probleeme metsani jõudmisega, Inglismaal on vastupidi, juurdepääsuteed metsani ja teed läbi metsa on vabad, kuid teel kõrvale astuda metsas ei või.
• Šotimaal on formaalselt igaüheõigus olemas, kuid selle kasutaja võib "saada kuuli". Iirimaal ja Inglismaal on küll formaalselt omanikul õigus teised oma maalt minema lüüa, kuid seda ei kasutata kultuurilistel põhjustel. Maasulgejatesse suhtutakse väga halvasti kohalikus ühiskonnas. Samuti on Inglismaal vabad kõik põlised teed läbi kultuurmaastiku (neid teid on traditsiooniliselt väga palju juba ammusest ajast). Maaomanikud on viimasel ajal hakanud neid teid üles harima. Kui endisel teel on olnud põld üle ühe aasta, siis sellel teel avalikkus liikuda enam ei või. Üks suur valitsusväline ühendus (nn kolmas sektor) aga tegeleb sellise aktsiooniga, kus üks kord aastas käiakse vanade kaartide ja maamõõtjatega põldudel väljas, mõõdetakse vanad, kuid ülesküntud teed välja ja käiakse seal edasi-tagasi mõned korrad, nii et tee kasutamise õigus on jälle päästetud mõneks aastaks.
• Norras jaguneb maatulundusmaa kaheks: "innmark" (õuemaa, haritavad põllud, heinamaad, karjamaad, aiad ja metsaistandused - kokku 3% riigi territooriumist) ja "utmark" (harimata maa, sh veealad, sood, kanarbikualad, metsa ja mägimaad). Innmark'il ei tohi omaniku loata viibida 30. aprillist kuni 14. oktoobrini (tohib vaid avalikel teedel ja radadel). Kui maa on külmunud ja lumega kaetud, võib liikuda innmark'il suuskade, kelguga ja jalgsi. Maaomanik võib sulgeda erateid, mis pole olnud traditsiooniliselt kasutusel vanast ajast peale. Koerad peavad olema rihmastatud 1. aprillist kuni 20. augustini. Utmark'il ei tohi sõita motoriseeritud sõiduvahenditega. Mootorpaate jmt võib kasutada veekogudel mis on suuremad kui 2 km2. Rattaga ja hobusega võib sõita ainult teedel ja radadel. Tule tegemine ja utmark'is on keelatud 15. aprillist kuni 15. septembrini. Telkida võib min 150 meetri kaugusel elumajast või hütist. Pikem kui 2 ööpäevane telkimine vajab maaomaniku luba. Siseveekogud avalikud, kuid juurdepääs sinna ei ole alati avalik. Läbi talu hoovi minna ei tohi, kuid kui era tee läheb üle põllu või läbi metsa, on tee avatud. Kalapüük siseveekogudel on tasuta (ilma kalastusloata) vaid alaealistele (propageerimaks tervislikke harjumusi), merest on lihtkäsiõngega kalapüük kõigile vaba.
• Rootsis kehtib nn "kodutsoon" (hemfridszonen). Kui vaade on suletud võib majast mööduda ca 10 m kauguselt, kui vaade on avatud - 60-70 m kauguselt. Telkimine on lubatud mittepõllumaadel ja nii kaugel elamust, et see ei häiri elanikke. Tavaliselt võib ühe öö telkida maaomanikult luba küsimata. Motoriseeritud transpordivahendiga ei tohi sõita metsas ja mujal väljaspool teid. Tule tegemisel või kehtida üldine keeld tuleohtlikul ajal. Ujuda võib kõikjal väljaspool õueala. Koerad peavad olema rihmastatud 1. märtsist 20. augustini. Kala võib püüda loata mererannas ja suurematel järvedel.
• Suurim oht igaüheõigusele on nn ükskõiksusseadus. Inimesed ei ole valmis kulutama igaüheõiguse ja loodusele juurdepääsu eest ei oma raha ega aega (tegemist on suure ja hajusa huvigrupiga). Seetõttu halveneb pidevalt juurdepääs elamute lähipiirkondade puhkealadele - uued krundid, tarastatud alad jmt. Tulemuseks on situatsioon, kus teoreetiliselt on igaüheõigus olemas, kuid oma igapäevases elus on seda raske kasutada ja inimesed peavad kasutama kas autot, et igapäevasele puhkealale jõuda, või loobuvad puhkusest värskes õhus.
  

Kallasrajaga seotud probleemid.

• Asjaõigusseaduse § 161 lahendab kallasrajaga seotud regulatsioonid üheselt ja lihtsalt - veekogu kaldaomanik peab alati jätma veekogu äärde kallasriba kallasrajana kasutamiseks. See nõue ei kehti ainult ühe kinnisasja piires oleva avalikuks kasutamiseks määramata eraveekogu kohta.
• Küll on aga igapäevases elus tekkinud vajadus kitsendada kallasraja kasutamist. Olgu selle vajaduse põhjendamiseks esitatud alljärgnevad näited:
  

• Vabaõhumuuseumi territoorium, kus külgmised võrkaiad ongi viidud mereni ning kallasraja jätmine eemaldab mere muuseumist;
• Kalakasvatused (näit. Võrumaal Visula paisjärv, Tartumaal Ilmatsalu jõgi) ja edaspidised võimalikud vähikasvatused;
• Teatud sihtotstarbega kinnistud (näiteks lasketiir Kloogal, Patareivangla Tallinnas, vedelkütuste terminaalid jms).